[KNR] Eesti kohanimeraamat

Abruka1 ‹-sse ~ -le› Ans – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas, mõis, sks Abro, u 1900 Абро (küla).  A2
● Küla asub Abruka saarel ja on varem kuulunud ka Nolgimõisa (sks Schultzenhof) alla. Abruka mõisa kohta on teateid XVI saj keskelt. XVIII saj lõpu Abruka kaardil on märgitud üksnes mõis. Küla on ilmselt tekkinud XIX saj, sest ka 1811. a kaardil pole küla märgitud, kuid 1893. a kaardil on hilisema küla kohal märgitud soldatiplatsid. Abruka asundus, mis tekkis 1920. a-tel mõisa maale, liideti pärast 1930. a-id külaga. Abruka küla jagatakse rahvasuus kolmeks osaks: Kelmiküla (edelas, endise mõisakoha juures), Kopliküla ehk Vanamõisa (kagus) ja Suurküla ehk Vanaküla (põhjas). Vrd Abruka2. – MK
 EAA.1072.3.12, L 1; EM: 120; KN; KNAB; Rehepapp

Jabara ‹-le›, kirjakeeles ka Jäbara Lüg – küla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas (Püssi mõis), 1726 Jabbara, Klein Jabbara (kaks küla), 1796 Jabbar (karjamõis).  C3
● Jabara oli Püssi mõisa karjamõis, mis oli tekkinud varasema küla kohale. 1920. a-tel asundus, u 1939. a-st küla (1945 Jabora). Nime tähendussisu jääb selgusetuks. Nime võib analüüsida Jaba+ra. E. Varep on C. J. Pauckeri järgi nimega samastanud Aa mõisa järgi olevad XV–XVII saj kirjapanekud (1587 Jabba Jerwe mit neddre Jabba Järff, 1615 Jäbbejerfwiby, 1492 Rappyarue koos veskiga Püssi mõisa alal). Kui viimane kirjapanek peaks olema samastatav Jabara nime kandva kohaga, siis on nime esihäälik vahetunud või on kirjapanekus lugemis-kirjutusviga. Jabara nimelõpp -ra tuleneb sõnast -järve. Jabaraga liideti 1977 ↑Sope küla. ¤ Jäbara mõisa kohal olnud kolm küla: Peen-Jäbara (praeguse mõisa kohal), Suur-Jäbara (Peen-Jäbarast maantee pool) ja kolmas küla kõrgustikul, Jäbarast loodesihis umbes 150 sülda. Suur-Jäbara (taluküla) eluasemeid tunnistavad varemed põldudel, ka kinniaetud kaevude kohad. [---] Suur-Jäbara viidud lahutamisel praeguse Lüganuse küla kohale; nii tekkis Lüganuse suurküla. (1924) – MK
EVK; KNAB; Liiv 1924: 352; Paucker 1847–1849: II, 50; Rev 1725/26 Vi: 154

Joa-Suurküla [`joa-`suur‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Kei – paik (küla) Harju maakonnas Harku vallas (Volkonski (Joa) mõis), u 1900 Іоа-кюля, 1936 Joa-Suurküla (külaosa).  C4
● Liideti 1977 Adra külaga. 1922. a rahvaloenduse materjalides veel Joa küla, ametliku Joa-Suurküla nime all hiljemalt 1945 (täiend Joa- mõisa järgi eristab siinset Suurküla teistest). Joaküla nime on kasutatud nii kitsamalt Suurküla kohta kui ka Suurküla ja Looküla ühisnimena, sest mõlemad kuulusid Keila-Joa mõisa alla. Suurküla varasem nimi on olnud *Jaosma (P. Johansen on külanimega samastanud päritolukoha: 1395 Myleke van Yausem, 1436 Jawsemecke, 1796 Jausma, 1844 Jauksma, 1871 Jouksma). – MK
Eesti TK 50; Johansen 1929: 49, 80; KNAB; LUB: IX, 56; Mellin; Schmidt 1844; Schmidt 1871

Lilli1 ‹-sse›, rahvakeeles ka Lilli‿`mõis HJn – küla Harju maakonnas Anija vallas (Anija mõis), 1564 Lelle Jan (isikunimi), 1692 Lilli Töno, Lilli Jürgen (talud Pirsu külas), 1725–1726 Lilli Hinno, 1871 Lillemois.  C4
● Lilli nime esmamainingud on isikunimed, kuid esinevad kõik Pirsu külas. XIX saj II poolel Pirsu küla krunditi ja ilmselt Lilli asukoht muutus. XIX saj lõpuks tekkis Lilli karjamõis (u 1900 Ф. Лилли). Lilli on ilmselt isikunimi. Lillist märksa vanem on lõunaedela pool paiknev Pirsu (Pirso), mis liideti 1977. Küla esineb alates Taani hindamisraamatust (1241 Pirsø, 1536 Pirszoe, 1548 Pirsakulla), XIV saj oli mõnda aega mõis (1355 Pirsen). Nimi pärineb linnunimetusest pirs, pirts ’piilpart’. Linnunimetusele viitab ka L. Kettunen, kuigi esmalt pakub külanime algseks kujuks *Piirsoo. Lilli põhjapiiril on Otsaküla (u 1900 Отса-кюля), mida on 1920.–1930. a-tel vahel omaette külaks arvatud. Lilli ja Kuusemäe piiril asus mõlemal pool Jägala jõge Kõlu kosena tuntud paiga lähedal varem Kõlu küla (1241 Køhoy, 1561 Kollow, 1692 Kollo By, 1871 Köllo), mis hajutati XIX saj lõpuks. See on olnud XIII saj ümbruskonna suurim küla, kuid kaotas hiljem oma tähtsuse Anija mõisakeskusele. Vrd Allika2. – MJ
BHO: 308–309, 458;  EAA.1.2.C-III-51;  EAA.854.4.752, L 1; EO: 226–227, 340–341; Joh LCD: 439, 550; Kehra 2014: 42–43; LCD: 45r, 46r; Rev 1725/26 Ha: 348; Schmidt 1871

Mäebe [`mäebe] ‹-le› Jäm – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Torgu vallas (Sääre mõis, Torgu mõis), 1520 Megenpe (mõisake), 1798 Mäpä (küla).  B3
● Küsimärgiliselt on külanimega ühendatud kirjapanek 1490. a-st Olavus de Berge. 1522 sai Hansz Tolner mõisakese piiskopilt lääniks. Mäebe küla jaguneb kaheks: Suurküla ehk Rannaküla ehk Ülalküla (Torgu mõisa osa lõunas, ajalooline keskus) ja Toriküla ehk Metsaküla ehk Allküla (Sääre mõisa osa põhjas, maantee ääres). Mäebe piiresse jäävad ka Põdra (endine Sääre mõisa kõrvalmõis, 1886, 1909 Pödra, u 1900 Педро) ja Siplase. Vrd Viidu-Mäebe. – MK
BHO: 337;  EAA.3483.1.37, L 1; Johansen 1951: 303; SK I: 230, 384

Pakri saared [`pakri saared] HMd, Ris – saared Harju maakonnas Lääne-Harju vallas, rts Rågöarna, 1855 Pakkri-saar.  A4
● Varem rootslaste asustatud saared Suur- ja Väike-Pakri, millest Väike-Pakri (mainitud 1452 kui grote oe ’suur saar’) on maatõusu tagajärjel muutunud suuremaks saareks. Algselt kuulusid saared Risti kihelkonda. 1345. a müüs Laoküla mõisnik oma maad Suur-Pakril kolmele rootslasele ja Padise klooster oma osa viiele rootslasele „Rootsi õiguse kohaselt“. Ostjad olid mh nimedega Syghibör, Hakuige Christers ja Hinrick Berolph. Saartele tekkis viis küla: Suur-Pakrile ↑Bisagidbyn (Lepiku), ↑Åsbyn ehk Strandbyn (Rannaküla) ja ↑Storbyn (Suurküla), Väike-Pakrile ↑Storbyn (Suurküla) ja ↑Lillbyn (Väikeküla). Teine maailmasõda oli pakrilastele saatuslik, nad pidid juunis 1940 oma saared maha jätma. 1990. a-tel naastes võisid nad näha vaid vundamente ja külakirikute varemeid. Oma eestikeelse nime on Suur- ja Väike-Pakri saanud Pakri (1377 Packere) küla järgi samanimelisel poolsaarel. Nime lähtekohaks võib olla mitmusevorm sõnast backe ’mägi, küngas’ (erts bakk). Võimalik ka, et nimes esineb mujalgi ette tulev nimeosa Paga-, mis on jäänud usutava seletuseta. Eestirootsi keeles on Pakri saari nimetatud Aiana, Äiana või Äiäna (rootsi kirjakeeles Öarna) ’saared’. Omavahel nimetasid pakrilased oma saart Vår backe (kohalikus häälduses [vonn bakk]) ’meie mägi’ ja teist saart Er backe [änn bakk] ’teie mägi’. Rootsi kirjakeeles on saarte nimi Rågöarna [`roog`ööarna] ’rukkisaared’ (1283 insula Rogoy, 1288 Rogoy, Rogøy, 1345 insulam nostram Ragoe, 1555 Rågön). Nime järelosa on ö ’saar’ mitmuses, algusosa råg- viitab taimkattele. Rootsi keeles tähendab råg nii metsikut rukist kui ka liiv-vareskaera (strandråg, Leymus arenarius). Mandril on pakrilaste sadam Rågervik (↑Paldiski). Vrd Suur-Pakri, Väike-Pakri, Pagari. – MB, MK
BHO: 423, 507; Hedman 2013: 15–18, 22–31; Johansen 1951: 216–218, 224–227; Lagman 1964: 24–25, 34, 65–67; Russwurm 1855: § 24–25, 41, 44–45, 185–187; Söderbäck 1939: 61–74; Tiberg 1962: 23–24, 50–51

Pärispea [päris‿`pea] ‹-le›, kohalikus pruugis Pärispä ‹-lle›, kohalikus pruugis harva Pärnis‿`pää Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kõnnu mõis), 1259 Pernispe, 1290 Prenespe, 1418 Pernespe, 1798 Perrispe.  A1
● Kaluriküla samanimelisel poolsaarel. Algul on poolsaarel saanud kalastamise õiguse ka Kiiu mõis, mis tekitas tülisid Kolga tsistertslastega. 1418 on Kiiu mõis loovutanud Kolgale Pärispea (Pernespe) kinnise loomusekoha kasutamise ainuõiguse. P. Wieselgren peab vanu kirjapanekuid korrektseteks, mistõttu nime tuleb tõlgendada kui pärnaneeme. Sellega nõustub L. Kettunen, lisades nime arvatava algkuju *Pärnispää. Neemedel asuvad külad on Kuusalus sageli puunimetusest lähtuvad neeme tähistavad pää-lõpulised nimed. Osis pea tähendab otsa, tippu, lõppu ja tähistab kohanimedes väheliigendatud rannajoonest veidi (sujuvalt) etteulatuvat neemekest, kusjuures neem-sõna tähistab teravat kaugele merre ulatuvat maanina. Pärispea jaguneb kohalikus pruugis osadeks: Aleküla, Hauaneeme (Väikeküla) (loetud ka omaette külaks), Mähüots, Odakiviots, Oruküla, Piksiküla ja Päältküla (ka Suurküla ehk Keskküla). Küla piires on Eesti mandriosa põhjapoolseim tipp ↑Purekkari. Vrd Mähuste järv. – MJ
Bfl: I, 11, 129; BHO: 431; EO: 2; KN; LUB: I, 669; Mellin; Tarvel 1983: 56, 83–85; Vilbaste 1956: 161–162; Wieselgren 1951: 278

Ratla [`rat´la] ‹`Ratla ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Raitla Krj – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Leisi vallas (Koikla mõis), 1442 Ratil (vakus), 1731 Rattjall (mõis), 1798 Ratjal (küla).  A2
● Mõis ühendati 1770 Karedaga, sealtpeale küla. L. Kettunen on nime algvormiks pidanud kuju Ratjala, mille lähtekohaks on pakkunud sõna rait : raidu ’suur, kolossaalne, koloss’ + jalg : jala, mis võis olla nii isikunime osa kui ka põllundustermin. M. Kallasmaa on nime algusosa võrrelnud ka alamsaksa-friisi mehenimega Rathje, Rathjen(s). Saaremaal on terve hulk kohanimesid, millele on võimalik vaste leida alamsaksa nimevarast, kuid Rat- tuleb esile ka Virumaal Ratva nimes, kus t-aines ei pruugi algne olla. Rahvasuus jaguneb Ratla osadeks: Aavikuotsa (läänes), Aruotsa ehk Aruküla (põhjas), Päriotsa (lõunas) ja Suurküla (keskel). Ratla Päriotsas on varem olnud kaks mõisat: Allika ehk Hallika (1756 Hallick) ja Mataka ehk Mataku (1731 Mattaküll). Mõlemad ühendati XVIII saj lõpul või XIX saj I poolel Koiklaga. Vrd Ratva. – MK
BHO: 98, 343, 489; EO: 50; SK I: 331

Rebaste1 ‹-le›, kohalikus pruugis Rebäste ‹-le ~ Rebäsile› Urv – küla Põlva maakonnas Kanepi vallas, karjamõis (Urvaste mõis), 1719 Rebbase Miccle, 1752 Räbbäse Mik, 1762 Rebbase Andrus, 1908 Rebasse Rein, Rebasse Michel, 1909 Rehare (karjamõis), 1937 Rebase (küla).  B3
● Enne Rebäse karjamõisa rajamist oli tegemist hajatalu ja väikese külaga, nt 1805 oli kolm peremeest lisanimega Rebbasse. Karjamõisa nimi Rehare hilistes allikates võib olla ümberkirjutusviga. Kvoodimaataludena määratletud kaks Rebäse talu muudeti karjamõisaks XX saj alguses. 1920. a-tel jagati karjamõis asundustaludeks. Pärast 1945. a oli liidetud Alaküläga (↑Jõgehara), taastati 1977. Rebaste küla alla liideti samas suuri naaberalasid: Aalupi järve ja Kapatsi veski ümbruse metsad (varem Koigu mõis) ning Kooraste Alakülä (Kan) läänepoolne osa. Nimi pärineb talupoja lisanimest. Poola revisjonides leidub Urvastes 1585 Jury Ratapoik, 1586 Jury Rabapoik, 1588 Jury Ratapolk, kellele mõisnik Pepler on andnud maad „mõisa alt“. Võimalik, et tegemist oli hilisema Rebäse taluga ja erinevate kirjapiltide taga peitub lisanimi *Rebä(se)poig. – ES
BAL: 654; EAA.1270.2.1:4, L 3p; EAA.1270.2.2:137, L 137; EAA.1270.1.264:91, L 91; EAA.567.2.568:4, L 3p; Eesti TK 50; KNAB; PA I: 178, 250; PA II: 331

Sammaste ‹-sse› Hls – küla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Halliste vallas (Kaarli mõis), ? 1560 Sampsar, 1601 Sammest, 1624, 1797 Sammast (küla).  B3
● Külas on ühel künkal asunud kabel ja koht, kuhu veel XVII saj ohverdatud. XVII saj kuulus küla Pöögle ehk Saarde vakusesse. Nime häälikuliseks vasteks on sammas : samba. See võib olla rahvaetümoloogia, sest külanimele on võimalik anda ka võõrkeelne etümoloogia, XVI saj Poola revisjonides esineb nimekuju Zamosth (1584). Küla kohta on kasutatud ka Suurküla nime, mis oli ametlik 1920.–1930. a-tel. Sammastega on 1977 liidetud Araku küla (1970, taluna 1584 Arako Kieryk), mis praegu jääb Sammaste ja Saksaküla piirile. ¤ Terved talud olnud täiesti elanikkudeta. Põllud rohtunud harijate puudusel. Kaarli valda toonud Õisu mõisa omanik von Sievers, kes olnud kapteniks Vene keisri juures, Venemaalt inimesi. Suur osa sissetooduid olnud mustlased, kes sugugi ei olevat tahtnud tööd teha. Peksuga sunnitud tööle. Peksmiseks seotud suur sammas ülesse, millest praegune Sammaste küla oma nime saanud. (1925) Vrd Samma. – MK
BHO: 532; KM: EKLA, f 199, m 11, l 16 – 1925; KNAB; Mellin; Rev 1601: 144; PA IV: 168; Rev 1624 PL: 56; Stackelberg 1926: 166

Suurekivi1 [suure‿kivi] ‹-le› Tür – küla Rapla maakonnas Rapla vallas, kuni 2017 Kaiu vallas (Vahastu mõis).  A4
● Suurekivi küla moodustati 1977, liites ↑Leedi, ↑Määrissoo ja Taga-Põlliku küla. Suurekivi nimi on pandud suure kivi, vahakivi järgi, külas on ka Suurekivi talu. Külas asus Vahastu mõis (sks Wahhast). Varem on paika kutsutud Tagakülaks. Küla kirdeosa on Taga-Põlliku, varem ka Põllika (Juuru khk-s, 1414 Poltke, 1486 Pullick, 1725 Tacka Pollico Hans). Suurekiviga liideti 1977 Päri küla, endine karjamõis (1796 sks Perrisaar, mõis praegu Põllika piires) ja küla (1726 Perri Tönno). Vrd Vahastu2. – PP, MK
Bfl: I, 116, 356; Joh LCD: 173; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Ha: 297; Ungern-Sternberg 1912b: 448

Suur-Pakri [`suur-`pakri] ‹-le› = Stora Rågö [`stuura `roog`öö] Ris – saar Harju maakonnas Lääne-Harju vallas.  A4
● Suur- ja Väike-Pakri on eestikeelse nime saanud Pakri (1377 Packere) küla järgi. Nime lähtekohaks võib olla mitmusevorm sõnast backe ’mägi, küngas’ (erts bakk). Tegelikkuses on Suur-Pakri väiksem kui Väike-Pakri. Rootsikeelne nimi on Stora Rågö ’suur rukkisaar’, rööpnimeks on olnud Västra Rågö [`västra `roog`öö] ehk kohalikus pruugis Västr-äi ’läänesaar’. Suur-Pakril on olnud ↑Åsbyn (Rannaküla), ↑Bisagidbyn (Lepiku) ja ↑Storbyn (Suurküla). Vrd Pakri saared, Väike-Pakri. – MB, MK
BHO: 423, 507; KNAB; Schmidt 1871

Sõõrike1 ‹-le› PJg – küla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Halinga vallas, mõis (Sõõrike-Parasmaa mõis), sks Sörik, 1500. a-tel Serick, 1534 Szorick, 1638 Sierech.  B3
● Sõõrike mõis tekkis XVII saj lõpul, hiljem oli riigimõis. Mõisa kõrval säilis küla. Mõisa maadele tekkis 1920. a-tel Sõõrike asundus, mis 1939. a paiku nimetati Helenurme külaks. Sõõrike nime tähendussisu on ebaselge, häälikuliselt võiks nimega võrrelda sõnu sõõrik ’ümmargune’, sõõrd (sõer) ’ale, mullaga katmata kütis, kodulähedane heinamaa’ ja sõõre ’soon, tärge’. Sõõrike küla jaguneb harilikult kaheks osaks: põhjapoolne Suurküla ja lõunapoolne Aruküla. – MK
BHO: 563; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); Rev 1638 II: 20; Stackelberg 1926: 216; VMS

Viru-Kabala ‹-Kabala ~ -sse› VNg – küla Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas, kuni 2017 Rägavere vallas (Kabala mõis), 1241 Cappala (küla), 1557 Kappell (mõis), 1726 Kappell (küla ja mõis).  A4
● Mõis oli algselt Haansalu kohal, kus hiljem oli uus mõis (sks Lilienhof). Al 1685 praeguses kohas. XIX saj Pada mõisa karjamõis. 1920. a-test Kabala asundus, 1930. a-tel ka nimetatud alevikuks. 1977 liideti Kabala küla ja asundus Viru-Kabala külaks. Täiend Viru- maakonnanime järgi lisati teistest Kabalatest eristamiseks. L. Kettunen on liiga julgeks pidanud muinasnime seostamist ladina sõnaga capella ’kabel’, ta on nimele võrdluseks toonud sõna kaba, millel on eesti keeles palju tähendusi, muuhulgas ’etteulatuv osa’, soome kappale (murdes kappala) ’tükk’ ja kapale ’põllupeenar’. Sageli on la-liite ees isikunimi, vrd soome nime Kapanen, mille algusosa peetakse lisanimeks, sõna kapa tähendab kuivatatud kala või muud kuivatatud asja. Viru-Kabalaga on 1977 liidetud ↑Aarla (taastatud 2017), Haansalu (1922, taluna 1712 Hansallo Peter), ↑Põdri, Suurküla ehk Kabala-Suurküla ja Vabatküla ehk Kabala-Vabatküla. Viru-Kabala piiresse kuulub põhjas ka Urtja ehk Hurtja, varasem saunaküla (u 1900 Уртья). – MK
Bfl: I, 1451; EAA.3.1.448:44, L 29; EO: 74; Joh LCD: 405; KNAB; Nimikirja 1988: 400; Rev 1725/26 Vi: 145; ÜAN

Viskla [`viskla] ‹-sse› Kos – küla Harju maakonnas Kose vallas (Ravila mõis), 1379 Visschele, 1592 Fisschell, 1694 Wysküll, 1716 Wisekyle, 1726 Waisküll (küla), 1796 Wiskla (küla).  C1
● Nime algusosa lähtekoht pole selge, võrdluseks saaks tuua soome isikunime Visa. Esmamainingus võib ka kajastuda saksa isikunimi Fisch(e)l, kuid lähemad teated selle nime esinemise kohta Eesti alal puuduvad. Nime järelosa on arvatavasti lühenenud sõnast küla. Viskla osad on Suure-Viskla ehk Suurküla ja Väike-Viskla ehk Saunaküla. Viskla kirdepoolsed talud kannavad Lellavere nime, mida võiks ühendada isikunimega Lelle või Lello. – TL
Bahlow: 139; Bfl: II, 117; BHO: 678;  EAA.1.2.C-II-43; ENE-EE: X, 461; Johansen 1932: 22; KN; KNAB; Mellin; Mägiste 1929: 35, 52; Rev 1725/26 Ha: 314; Stoebke 1964: 43

Võhma5 [`võhma] ‹`Võhma ~ -sse›, kohalikus pruugis `Vöhma Mus – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Mustjala vallas (Elme mõis), 1560 Waymes (küla ja vakus), 1592 Wohmes.  A2
● Rahvasuus on küla jagatud viieks osaks: Antsupereots (lõunas), Kipsiväljaots (loodes), Kuresküla (idas), Mägiküla (põhjas) ja Suurküla (keskel). Vrd Võhma1, Väike-Võhma. – MK
BHO: 658; KN; Rehepapp; SK I: 500